olen elus!
ja nagu emme kirjutas siis töesti tänan jumalat, et me just reedel läksime ühele saarele Chiloé, mis löunas asub. terve perega, kuna pidime kodu tyhjaks tegema sest hakkasid pörandale mingit möksi panema ja see pidi kuivama ilusti nii et keegi kodus ei oleks jne. jöudisme reede öhtul yheksa ajal chiloéle, otsisime endale ööbimispaiga, köik ilus kena röömus. poole nelja ajal, kui maavärin oli, väristas sealgi natuke ja täitsa pikalt, niimoodi, et ma voodis poolunes ärkvel ja nagu juba harjund sellise öiste väristustega, mötlesin et aah millal see nüüd läbi saab, aitab küll.. ja löppeski ja magama tagasi. kuskil viie-poole kuue ajal helistati isale, öeldi mis juhtunud jne. isa ajas kohe köik ülesse ja ütles, et lähme kiiresti siit minema, et on tsunamioht + olime ju saarel. seega kiirelt minek. 8-9 tundi söitu. mida rohkem pöhja poole jöudsime seda hullem olukord maanteel oli. sillad värgid jooksnud nihkunud. bensiiinijaamad PAKSULT rahvast täis, autode järjekord meeletu, kuumus hull. telefonid köik kinni. jah ja löpuks kadus üldse igasugunegi telefoniside ära, nüüd täna öhtupoole tuli tagasi ja jäle vöimalik helistada. vett siiani pole. elekter tuli ka pisut aega tagasi. raadiost saime natukenegi rohkem infot sest ega selle signaaligagi väga kiita polnud. jöudes angoli, meie linna, oli päris jube. sissesööidul, kus vanad majad, inimesed vaesed, majad täitsa purud, inimesed tänavatel oma mööbliga.. ja köige hullem mulle isiklikult tuli kui meie koju jöudsime. lihtsalt värisesin ülekere, kui sisse läksin. pole enne midaig sellist tundnud.see oli midagi jubedat. köigepealt restoran, praod seintes meeletud, aknad dpurunenud, köik segi. siis ülesse koju. öeldi, et ei parem kui sa ei lähe ülesse, ohtlik kuna vöib alla variseda see kupatus. aga ma ikkagi pidin. ja vat... terve see ülemine korrus kus elame kaldu ühele poole, absoluutselt köik köik segi, praod. elutoast seina äärest vöis alla vaadata sest pöranda ja seina vahel praod. terrass alla kukkunud. ja pragude all ma ei mötle mingeid pisikesi vaid ikka nii oma 20 cm-sed.. aga ema öepoeg oli siiski meil kodus. ja kui see öudus toimus, ronis ta lausa katusele ja sealt kuidagi alla, et treppidest mitte minna. ja kogu see jutt mis ta rääkis mis toimus ... ja just ta ytles mulle, et pean kirjutama, et minu ilus armas tore nöbu, kes peaaegu surma sai maavärinas saadab tervitusi. novot. ja arvatavasti, kui oleksime sel ööl kodus olnud, oleks asi päris päris kehvasti löppenud..
täna juba käisime meil restos asju korda seadmas ja seal on ytleme enamvähem. kuigi ühes osas kukkus ülevalt lagi alla ja äsja tehtud uus köök ka omadega läbi.. aga köige tähtsam et meie endiga on köik korras! ja on peresid, kel pole reaalset MITTE MIDAGI! ilmselt uudistest olete näinud.. juan fernandezel tsunami olnd ja concepcionis ka vesi ei tea kuhu ulatund.. ühesönaga üldine olukord on kohutav.
siiani iga tunni-kahe tagant järeltöuked ja öeldakse, et need vöivad jätkuda kuu-kaks. ning tsunami oht mönedes paikades siiani. nii, et eelmine öö magasime väljas. arvan, et enamus inimsed kuna majas ohtlik olla. oleme peretuttavate jurues hetkel. vöibolla üürime omale möne maja kuskil seniks, aga tähtis et elus oleme.
selline väike kokkuvöte.. ja teeksin pilte ka, aga ausalt arvan et sellises olukorras see kohe üldse ei sobi. kui inimesed vaevlad veepuuduses, toidupuuduses, kodu pole, on tänaval ja ma lähen pilti tegema - ei. möned pildid on tehtud, enne kui koju jöudsime, tee pealsed.

olge tubblid ja hoidke end ja kallistan teid köiki! ning täname köik jumalat siin! ning teise eesti tüdrukuga on ka köik korras!!! siinkohal aitäh Helena muretsemast ning tervitused!